JNT
Logo_EU
Logo_Daphne
Join_The_Net
Sprachauswahl
eu
at
be
bg
cy
cz
de
dk
ee
es
fi
fr
gb
gr
hu
ie
it
lt
lu
lv
mt
nl
pl
pt
ro
se
si
sk
linie_oben
Posttraumaatilise stresshäire sümptomid

Traumeeriva kogemuse järel tunneb peaaegu iga inimene teatavat rusutust ja meeleheidet, tavapärased on ka ärevus ja unehäired. Seetõttu on kohe pärast traumat raske prognoosida, kellel tekib PTSD ja kellel mitte, kuna see ei kujune välja vahetult pärast traumat, vaid enamasti alles nädalaid või kuid hiljem.

PTSD sümptomid on võimalik liigitada kolme põhirühma:


A.
Trauma taaskogemise tunnet põhjustavad sümptomid:

Ootamatud mälupildid : sähvatuselaadsed mälestused traumast või selle osadest, mille vallandab enamasti mingi vihje/impulss (nt lõhn, heli, visuaalne kujutis, tunne, füüsiline aisting…)


B. Trauma taaskogemise tunde vältimisega seotud
sümptomid:


C.
Füüsilised sümptomid (füüsilised mälestused):

Lühikokkuvõte PTSD sümptomitest on ära toodud ka rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni RHK-10/V peatükis „Psüühika- ja käitumishäired“ (allolev materjal on pärit veebilehelt: http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm).

Posttraumaatiline stresshäire

Posttraumaatiline stresshäire tekib kui hilinenud ja/või protraheeritud reaktsioon erakordselt hirmutavale või katastroofilisele stressoorsele sündmusele või situatsioonile (nii lühiajalisele kui ka kestvale), mis põhjustab märgatava distressi peaaegu kõigil inimestel (näiteks loodusõnnetus või muu katastroof, sõda, raske õnnetus, surma pealtnägemine, piinamise ohvriks olemine, terrorism, vägistamine või muu kriminaalne tegevus). Soodusfaktoriteks on mõned isiksusjooned (näiteks kompulsiivsus, asteenia) või varasem neurootiline häire, mis võivad alandada selle sündroomi tekkeläve või raskendada kulgu, kuid need ei ole vajalikud ega piisavad, seletamaks täielikult posttraumaatilise stresshäire teket.

Tüüpilisteks sümptomiteks on trauma korduva läbielamise episoodid pealetükkivates kujutlustes ja unenägudes, mis ilmnevad püsiva emotsionaalse tuimuse foonil, eraldumine teistest inimestest, anhedoonia ning traumat meenutava tegevuse ja situatsioonide vältimine. Tavaliselt on hirm traumat meenutavate objektide, tegevuste suhtes ning nende vältimine. Harva võib ette tulla ägedaid dramaatilisi hirmu-, paanika- ja agressioonipuhanguid ja/või trauma ajal esinenud käitumise kordumist, mis võivad vallanduda traumat meenutava stiimuli toimel.

Tavaliselt esineb vegetatiivne hüpermobilisatsioon koos ülivirguse, tugeva ehmumisreaktsiooni ja insomniaga. Sageli liituvad eelnevate sümptomitega ärevus ja depressioon ning ka suitsiidimõtted ei ole harvad. Ravimite või alkoholi ülemäärane kasutamine võib olukorda komplitseerida.

Psühhotraumajärgne latentsiperiood võib varieeruda mõnest nädalast kuni mõne kuuni (kuid väga harva ületab kuut kuud). Kulg on lainetav, kuid paranemine on enamusel juhtudest ootuspärane. Väikesel osal patsientidest võib häire võtta kroonilise kulu, kesta aastaid ja lõppeda püsiva isiksuse muutusega.