JNT
Logo_EU
Logo_Daphne
Join_The_Net
Sprachauswahl
eu
at
be
bg
cy
cz
de
dk
ee
es
fi
fr
gb
gr
hu
ie
it
lt
lu
lv
mt
nl
pl
pt
ro
se
si
sk
linie_oben
Mõned faktid vägivalla ja PTSD kohta

Sooline vägivald ja inimkaubitsemine on paraku laialt levinud tegelikkus. 1997. aastast peale on Euroopa Komisjon oma Daphne programmi kaudu rahastanud arvukaid projekte naistele ja lastele suunatud vägivalla peatamiseks ja riskirühmade kaitsmiseks.

Oleme jätkuvalt olukorras, kus nii raviasutustes kui nõustamiskontekstides jääb vägivallakogemuse ja PTSD sümptomite omavaheline seos sageli avastamata. Sellest tulenevalt määratakse patsiendile sageli vaid sümptomite kõrvaldamisele keskenduv ravi, mis ei võta arvesse tekkinud seisundi tegelikke põhjuseid. Vägivalda kogenud naistega ei arutata, kuidas nad saaksid peatada vägivalda ennast või selle tagajärgedega toime tulla.

Põhjuseks, miks raviasutused, sotsiaalteenuste pakkujad, aga ka politsei ja kohtusüsteem ei ole vägivallast tulenevat probleemide kompleksi arvesse võtnud, on kogu Euroopas vähene teadlikkus, nõustamisoskuste piiratus ning informatsiooni puudumine PTSD avaldumisvormide ja patsientide edasisuunamisvõimaluste kohta.

Samas on olukord riigiti mõnevõrra erinev. Nii näiteks annab poliitikasektori teadlikkus ja huvitatus naiste õiguste kaitsmisest, teemakohaste statistiliste materjalide kogumine, vastavate uuringute läbiviimine ja abivõimaluste hulk märku sellest, kuivõrd tõsiselt on antud riik huvitatud vägivallaprobleemiga tegelemisest ja ohvrite kaitsmisest.

Probleemid, mida kogevad PTSD sümptomitega inimesed avalikkusega suhtlemisel

Inimestel, kellel on välja kujunenud PTSD, on raskem enda eest seista, mistõttu nad võivad kergesti langeda veel teistkordsetegi traumade ohvriks. Näiteks võib PTSD sümptomitega naisest, kes annab politseis või kohtus ütlusi, jääda mulje, et ta ei ole adekvaatne, kuna ta võib olla kergesti ärrituv, võpatada, väriseda, tema jutus võib esineda vasturääkivusi jne. Juhul, kui tegemist on lähisuhtevägivalla juhtumiga ja ütlusi annab ka naise vägivaldne partner, võib ta tekkinud muljet omalt poolt veelgi süvendada, kinnitades, et naisel ongi probleeme vaimse tervisega vms. Kui sellise naisega kokkupuutuvad ametiisikud ei ole teadlikud PTSD spetsiifikast, võib hõlpsasti tekkida olukord, kus vägivallatsejat usutakse rohkem kui ohvrit. On olnud juhtumeid, kui laste hooldusõigus on määratud vägivaldsele isale, sest ema on jätnud ametiisikutele „kummalise“ mulje. Asjaolu, et naise kummalisus on tingitud sellesama vägivaldse mehe käitumise tagajärjel kujunenud posttraumaatilisest stresshäirest, on jäänud avastamata.

Isegi juhul, kui naine on oma vägivaldsest partnerist lahku kolinud, võivad PTSD sümptomid avalduda veel nädalaid, kuid või isegi aastaid.